Ärevushäirete õpiblogi: Ülesanne 4

1. Nimeta vähemalt 5 sotsiaalfoobia all kannatavate inimeste mõtet, arvamust või hinnangut

Tunne on nagu see oleks elu ja surma küsimus.
Tunnen poodi minnes nagu oleks ma rambivalguses.
Tunnen nagu ma oleks kivistunud, ei taha vaadata oma kõrvalegi.
Kui pean astuma publiku ette, siis mõtlen, miks ma küll pean seda tegema.
Kunagi ei olnud sellele diagnoosi. Ma olin depressioonis ja nutsin ennast õhtuti magama. Mul olid teismelisena enesetapumõtted
Ma proovisin kompenseerida oma ärevust muude tegevustega nagu langevarjuhüpped, benjihüpped ja muud spordialad.

2. Vasta küsimusele: millised olid kesksed märksõnad abistamisprotsessis

3. Vasta küsimusele: kuidas terapeut aitas seda patsienti

Terapeut uurib kõigepealt, kuidas krooniline valu patsienti mõjutab ning laseb patsiendil valu kirjeldada. Terapeut kasutab suhtlemises peegeldamist ning annab tagasisidet, näitamaks, et ta kuulab pasienti. Patsient reageerib kohe positiivselt. Tearepeut soovib rääkida kõige häirivamast probleemist ning keskendub sellele. Ta küsib detailseid küsimusi ning kuulab patsienti ja teeb lõpuks kokkuvõtte. See näitab patsiendile, et teda on kuulatud ja terapeuti huvitab tema jutt. Patsient saab aru, et ta ei ole selle murega üksi ning teda usutakse. See annab patsiendile juurde julgust probleemiga edasi tegeleda ja lõpuks on võimalik võib-olla patsiendil valust vabaks saada.

4. Arutle: kuidas ärevushäirega inimese mõtteid muuta

Kõigepealt räägib inimene oma suurimatest hirmudest mingis kindlas situatsioonis. Seejärel saab küsida inimeselt, et kui tõenäoline on, et need hirmud ka tõeks saavad. Seejärel saab patsient aru, et tegelikult sellise situatsiooni toimumine on väga vähe tõenäoline. Siis palutakse inimesel kirjutada üles vastu ja poolt argumendid oma hirmudele, kui tõenäolised nad on. Üles kirjutades näeb inimene tulemusi oma silme ees ja aitab aru saada, kui vähetõenäoline see tegelikult on, et nii juhtub. Samuti üritatakse erinevate arvutuste ja arutluste läbi vaidlustada patsiendi negatiivseid automaatmõtteid ning patsient saabki aru, et tegelikult ei ole asi üldse nii hull. Tuuakse patsiendile täiesti loogilised argumendid, miks on üsna võimatu, et nii temaga juhtub. Samas ei tooda neid argumente lihtsalt faktidena vaid küsitakse patsiendilt ja lastakse patsiendil ise järeldustele jõuda. Terapeut aitab patsiendil mõelda ka seda, mis siis saab, kui tegelikult tema hirm tõeks saab. Ta aitab reaalselt mõelda, mis tagajärjed sellel situatsioonil tegelikult oleks. Inimene saab aru, et tagajärjed ei oleks üldse sellised nagu ta ette jujutab.

5. Nimeta peegeldavaid vastuseid terapeudi poolt

Ärevushäirete õpiblogi